Teadupärast oli glasuurkohuke Eestis saadaval ka enne 1996. aastat. Esimesed tooted jõudsid poelettidele 1950. aastatel ja Tere (endine Tallinna Piimatööstus) alustas kohukeste tootmist 1963. aastal. Tollal ei nimetatud kohukest üldsegi kohukeseks, vaid kohupiimajuustukeseks või glasuurjuustukeseks. Sõna kohuke jõudis eesti keelde tänu 1972. aastal korraldatud sõnavõistlusele.
Kodus kohukest järgi teha ei saa
Kui täna on kogu tootmine peaaegu täisautomaatne, siis 1963. aastal avatud kohupiimajuustukeste tootmise katseliinil tehti praktiliselt kogu töö käsitsi. Tol ajal oli selleks suur soolveevann ning tinutatud vormid, kus käisid sees elektroodid, millega kohukesed vormist välja võeti. Ühte vanni mahtus 40 kohukesevormi. Täidetud vormid läksid soolveevanni külmutamisele, siis võeti tooted vormist välja ja seejärel glasuuriti. Kõige esimene glasuur, mida kohukestel kasutati, oli puhtast šokolaadist. Vahepeal asendati šokolaad hüdroglasuuriga ja täna katab kõiki kassipildiga kohukesi taas kvaliteetne Belgia šokolaad.
90ndatel oli automaatikat juba rohkem ja tänapäeva tootmine tollest ajast väga palju ei erinegi.
Esialgsed kohukesed olid 25% rasvasusega ja koosnesid 90% ulatuses kohupiimamassist ja 10% glasuurist.
Sõrmuse sõnul kodus kohukest järgi teha ei saa. “Juba tehnoloogilised nüansid seavad piirid ette. Samuti on kohukese kohupiim teistsugune, sellise tekstuuri saamine kodustes tingimustes ei ole võimalik,” ütleb Sõrmus.
Ka enne kassipildiga kohukese tootmisesse laskmist tuli erinevaid retsepte väga palju katsetada. “Nii lihtsalt see ei käi, et võtad kohupiima ja paned liinile. Üheks teguriks on spetsiaalsed tehnoloogilised seadmed ja teiseks kvaliteetne tooraine, millest töötlemise käigus saab maitsva ja kaubandusliku välimusega toote,” selgitab Sõrmus.
Meie eesmärk oli saada võimalikult sarnane toode 70ndatel juba populaarseks saanule, järgides ka kunagisi traditsioone. “Katsetasime tohutult palju erinevaid retsepte. Mina veel mäletasin varasemat toodet ja minust staažikamatel kolleegidel oli maitse ja toode ise veelgi detailsemalt meeles. Nii me meeskonna peale õige retsepti ja toote lõpuks kokku saime.”
Tänane kassipildiga kohuke koosneb meeldivalt sõmerast ja õhulisest kohupiimast ning seda katab kvaliteetne Belgia šokolaad. Kohupiima järgi eristades on kassipildiga kohukesest kujunenud omaette etalontoode teine omaette etalontoode on Karumsi kohuke. “Otseselt ei ütleks, et üks on parem kui teine. Nagu osadele meeldivad rohkem Kalevi ja teistele Fazeri šokolaadid, nii on ka kohukese puhul inimeste maitsemeeled ja eelistused erinevad. Kassikohuke on suutnud 28 aasta jooksul väga paljude inimeste südametesse pugeda ja teeb seda ka tulevikus,” ütleb Sõrmus ning tõdeb, et kassipildiga kohuke on oma tekstuurilt ja maitselt niivõrd eristuv, et kujunes kiirelt tarbija jaoks kohukese sünonüümiks.
Revolutsioon kohukese arenduses ja tootmises
AS Kohuke töötas välja ka kaks täiesti uut tehnoloogilist lahendust kohukesetootmises. Esiteks töötati välja uudne kontseptsioon koos lahendusega moosi lisamiseks kohukese sisse, tänaseks kasutavad sarnaseid lahendusi ka teised tootjad.
Teine innovatiivne lahendus oli flowpakendi kasutuselevõtt, mis võimaldas pikendada toote säileaega ning tagada parem kvaliteet ja toiduohutus.
Omal ajal oli kohuke defitsiitkaup
Kohupiimajuustukesi ei tehtud palju, sest tootmise jõudlus oli tol ajal väike. Päevas valmis umbes 200 kilogrammi kohukesi. See on ka põhjus, miks Tallinna Piimakombinaadi juustukesed ei jõudnud kõikjale üle Eesti. Kuna tegemist oli äärmiselt populaarse maiusega, siis nõukogude ajal ei pruukinud neist enamus poelettidele jõudagi – kaubandustöötajad ja nende tuttavad jõudsid ette. Tänapäeva tootmismahtudega ei saa seda muidugi võrrelda.
1996. aastal ja tegelikult ka täna on suureks eeliseks Tere suur jaotusvõrk. See tähendab, et kohukesed jõuavad kiiresti poodidesse. Kuna tegemist on kiirestirikneva tootega, siis on väga oluline, et see jõuaks kiirelt jaotusesse ja oleks korralik logistikasüsteem, mis tagab toote jõudmise võimalikult paljude inimesteni.
Legendaarse kassipildi autor on sama legendaarne Onu Raivo
Kassipildi joonistas valmis tänaseks meie seast lahkunud Raivo Järvi. “Tema tegi erinevad kavandid ja kuna tema lastesaadetes olid tegelasteks kass Artur ja ka muud loomad, siis tal tekkis mõte, et kohukese ümbrisel võiks olla kassipilt. Tema lähenemine oli lihtne ja lastepärane, oluline oli, et kogu pakend oleks pildiga täidetud, mida on ka tänastelt pakenditelt näha,” meenutab Sõrmus.
”Raivo Järvil oli ka väga huvitav seisukoht, et mitte mingil juhul ei tohiks pakendil olla pilt, kus on laps peal. Alateadlikult pidid lapsed seostama seda iseendaga, mõeldes, et miks mina seal peal ei ole? Ma ei tea, kas see hüpotees tõele vastab, aga kuulda me seda võtsime ja tulemiks tuligi selline pilt, mis ka täna pakenditel on.”
Kui paluda Sõrmusel veel varasemaid aegu meenutada, siis üks markantsemaid juhtumeid algusaegadest oli kliendi kaebus, kus väideti, et kohuke oli nii kõva, et seda ei olnud võimalik hammustada. “Tootmises olid meil õigete kohukeste mõõtudega spetsiaalsed klotsid, millega me mõõtsime dosaatorist välja tulevate veel glasuurimata kohukeste pikkust. Klots oli jäänud lindile ja sealt edasi liikus see glasuurimisse, siis juba pakendisse ja lõpuks tarbijani. Võiks öelda, et kogemata tootsime “korduvkasutatava” kohukese. Õnneks lõppes see lugu võrdlemisi valutult. Selline tugevast materjalist toode oleks võinud palju rohkem kahju tekitada.”
Aavo Sõrmuse sõnul oli pea 28 aastat tagasi taasalustatud kohukesetootmise taga suurem meeskond, kellest eraldi tahaks välja tuua sellised nimed nagu Mare Reiman, Ingrid Käsper, Jüri Muldma, Ene Tammsaar, Signe Õis, Ülle Vanus, Ralf Raudmann ja Ülo Kivine.